Pruun-suurkõrv (Plecotus auritus)
Küünarvarre pikkus: 36,5-42,8 mm
Tiibade siruulatus: 240-28 mm
Kehakaal: 6-9 g
Lennus: pruun
Selg: pruun
Kõht: beežikas
Maksimaalne eluiga: üle 30 aasta
Looduskaitse: II kaitsekategooria
 |
| Pruun-suurkõrv (Foto: J. Svetlik) |
Pruun-suurkõrv on üle Euroopa laialt levinud nahkhiireliik, kuid lõuna suunas tema arvukus väheneb. Eestis on pruun-suurkõrv üsna tavaline liik.
Teistest Eesti nahkhiirtest on pruun-suurkõrva lihtne eristada, kuna tal on silmatorkavalt suured kõrvad, mis on peaaegu tema keha pikkused.
Suvel ei moodusta pruunsuurkõrvad suuri kolooniaid vaid elavad enamasti väiksemate rühmadena. Vahel võib siiski kohata kuni 50 nahkhiirest koosnevaid poegimiskolooniaid. Suvised varjepaigad paiknevad puudes ning hoonetes.
 |
| Talvituv pruun-suurkõrv |
Saaki püüab pruun-suurkõrv nii õhust kui puulehtedelt. Näiteks suudab ta leida ja kinni püüda puulehe peal istuva ööliblika. Selleks „hõljub“ ta aeglaselt ümber puuvõrade ja kasutab putukate leidmiseks, lisaks kajalokatsioonile, ka oma suurepärast kuulmis- (selleks tal nii suured kõrvad ongi) ning nägemismeelt.
Ka talvituvat suurkõrva on üsna lihtne ära tunda, kuid mitte tema kõrvade järgi, sest need pakib ta enamasti tiibade alla nii, et näha jäävad vaid kõrvakaaned ehk traagused. Talvituspaigas rippuv suurkõrv on rombja kujuga ja pruuni seljaga.
Pruun-suurkõrva sonar on väga vaikne ning seda on nahkhiiredetektoriga kuulda kuni 10 m kaugusele. Vaiksuse tõttu on liigi leidmine detektoriga raskendatud.
 |
| Pruun-suurkõrva sonogramm |
Pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii), kääbus-nahkhiir (Pipistrellus pipistrellus) ja pügmee-nahkhiir (Pipistrellus pygmaeus)
 |
| Pargi-nahkhiir (Foto: M. Nolf) |
Küünarvarre pikkus: 32-37 mm
Tiibade siruulatus: 220-250 mm
Kehakaal: 6-10 g
Lennused: tumepruunid
Selg: pruun
Maksimaalne eluiga: üle 14 .
Looduskaitse: II kaitsekategooria
Kääbus-nahkhiir
Küünarvarre pikkus: 28-34,5 mm
Tiibade siruulatus: 180-240 mm
Kehakaal: 3-7 g
Lennus: tumepruun
Selg: pruun
Maksimaalne eluiga: üle 16 a.
Looduskaitse: II kaitsekategooria
Kõik kolm liiki on Euroopas laialt levinud. Eestis seevastu on kääbus-nahkhiir (vasakul) aga haruldane ning pügmee-nahkhiiri on leitud vaid mõnes üksikus kohas. Pargi-nahkhiir (paremal) on Eestis suhteliselt levinud liik.
 |
| Kääbusnahkhiir (Foto: G. San Martin) |
Perekonda Pipistrellus kuuluvad nahkhiired on Euroopa kõige väiksemad käsitiivalised. Neile on iseloomulikud lühikesed, ümara tipuga, kolmnurksed kõrvad ning tömbi kujuga traagus. Liikide omavaheline eristamine võib olla üsna keeruline ning nõuab suurt tähelepanelikkust. Pargi-nahkhiirt eristab teistest peamiselt suurus.
 |
| Pipistrellus nahkhiir lindamas (Foto: Barracuda1983) |
Pargi-, kääbus-, ja pügmee-nahkhiir on detektori abil tavaliselt üsna hõlpsasti eristatavad. Pargi-nahkhiire sonar on kolmest liigist kõige madalam, järgneb kääbus-nahkhiir ning kõige kõrgem on see pügmee-nahkhiirel. Sonogrammil on näha pargi- ja kääbus-nahkhiire ning veelendlase kajalokatsiooni signaalid.
Pargi-nahkhiir aegvenitusdetektoriga kuulates:
Kääbus-nahkhiir aevenitusdetektoris:
Põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii)
Küünarvarre pikkus: 37-44 mm
Tiibade siruulatus: 240-280 mm
Kehakaal: 7-13 g
Lennus: mustjaspruun
Selg: tumepruun
Kõht: kollakaspruun
Maksimaalne eluiga: 21 a. ja 9 kuud
Looduskaitse: II kaitsekategooria
Põhja-nahkhiir on Euroopa kõige põhjapoolsema levikuga nahkhiireliik, kelle levila ulatub Kesk-Euroopast Põhja-Skandinaaviani. Eestis on põhja-nahkhiir kõige levinum nahkhiireliik.
Talviuv põhja-nakhiir (Foto: Magne Flaten)
Põhja-nahkhiirele on iseloomulikud tume nägu ja lennus. Karvkate on seljal mustjas või tumepruun ning karvade otsad on heledad. Värvuse ja näo poolest erineb ta selgelt teistest Eesti nahkhiirtest.
Põhja-nahkhiirt võib tihti kohata lendamas aedades ja parkides nii maal kui linnas. Sageli lendab ta isegi suurte korrusmajade vahel. Võimalusel eelistab ta, nagu enamus nahkhiiri, elualasid, kus lähedal paikneb mõni veekogu.
Talvel võib põhja-nahkhiiri kohata talvitumas maa keldrites. Keldrist leitud nahkhiirt ei tohi viia tuppa teistele näitamiseks, vaid tuleb jätta häirimatult keldrisse. Põhja-nahkhiired talvituvad ka suurtes maa-alustes koobastes.Suurema osa põhja-nahkhiire toidust moodustavad kahetiivalised, kelle hulka kuuluvad nii sääsed kui ka kärbsed. Lisaks moodustavad olulise osa toidust ka mardikad.Toitumis-lennul olevat põhja-nahkhiirt on üsna kerge ära tunda pööreterohke lennu järgi, milles esineb järske sukeldumisi putukate järele. Tihti tiirutab ta pikalt mööda kindlat trajektoori.
Põhja-nahkhiire sonarile on omased 9-16 ms pikkused signaalid, mis korduvad 100- 300 ms järgi. Sonogrammil paistavad need tagurpidi koma kujulistena. Kõige valjem on põhja-nahkhiire sonar sagedustel 28-32 Khz.
Põhja-nahkhiir aegvenitusdetektoriga kuulates:
Suurvidevlane (Nyctalus noctula)
Küünarvarre pikkus: 47-59 mm
Tiibade siruulatus: 320-400 mm
Kehakaal: 21-30 g
Lennunahk: tumepruun
Selg: pruun
Lennunahk: tumepruun
Selg: pruun
Kõht: pruun
Maksimaalne eluiga: 12 aastat
Looduskaitse: II kaitsekategooria
 |
| Suurvidevlane (Foto: J. Svetlik) |
Suurvidevlane on Euroopas laialt levinud liik, keda võib kohata Vahemerest Lõuna-Rootsini. Eestis on ta suhteliselt laialt levinud, kuid vähearvukas liik. Rändliigina leidub suurvidevlasi Eestis vaid suvel. Talveks rändavad nad Kesk- ja Lõuna-Euroopasse ning võivad läbida üle 1500 kilomeetri.
Eestis elavatest nahkhiireliikidest on suurvidevlane suurim. Peale mõõtmete on talle iseloomulikud tunnused pruun ja lühike karvastik ning lai „seenekujuline“ traagus.
 |
| Suurvidevlane (Foto: J. Svetlik) |
Suurvidevlasele on tüüpilised madalad, 18-26 kHz, ning pikad, kuni 25 ms, kajalokatsiooni signaalid. Alloleval sonogrammil on näidatud suurvidevlase lähenemine saak- loomale ning selle püüdmiskatse. Putukale lähenedes muutuvad muutuvad sonari impulsid lühemaks ja nende vahe lüheneb, seda selleks, putukat täpsemalt tajuda.
Suurvidevlane aegvenitusdetektoriga kuulates:
Suurvidevlane putukat tabamas(alumisel pildil on sonogramm samast helilõigust):
Tiigilendlane (Myotis dasycneme)
Küünarvarrepikkus: 43-49 mm Tiibade siruulatus: 200-320 mm
Kehakaal: 13-18 g
Lennunahk: pruun
Selg: pruunikashall kuni tumepruun
Kõht: valge, helehall
Maksimaalne eluiga: 20,5 a.
Looduskaitse: II kategooria
 |
| Tiigilendlane (Foto: G. San Martin) |
Tiigilendlane on Euroopas suhteliselt haruldane nahkhiireliik. Kes on levinud lõunas kuni Ungarini ning põhjas Lõuna-Soomeni. Eestis on ta hajusalt levinud üle kogu maa, peamiselt veekogurikastes piirkondades.
Tiigilendlane on paikne nahkhiireliik ning jääb talvituma Eestisse. Selleks sobivad vanad sõjaväe kindlustus-rajatised, maa-alused käigud ning vahel ka suured keldrid, kus õhk on piisavalt niiske ja temperatuur püsivalt 5 plusskraadi ringis.
 |
| Talvituvad tiigi- ja veelendlased |
Suvel eelistavad tiigilendlased lennata madalal veekogude kohal, kus leidub rohkelt toiduks sobivaid putukaid. Nendega sarnaselt madalal veekogude kohal lendavad ka veelendlased, kuid tiigilendlaste liikumine on kiirem ja järsemate pööretega, samuti lendavad nad tavaliselt natuke kõrgemal. Järglaste üleskasvatamiseks moodustavad tiigilendlased suvel suuri poegimiskolooniaid, kus võib olla üle 300 looma.
Veelendlane (Myotis daubentonii)
Küünarvarre pikkus: 33-42 mm Tiibade siruulatus: 230-275 mm
Kehakaal: 6-10 g
Lennunahk: pruun
Selg: pruunikashall kuni tumepruun
Kõht: pruunikas valge
Maksimaalne eluiga: 30 a.
Looduskaitse: II kategooria
 |
| Veelendlane |
Toitu püüavad veelendlased enamasti madalal veekogu kohal lennates, kuid võivad seda teha ka veekogudest eemal. Madalal vee kohal lennates püüavad nad tihtipeala toitu otse veepinnalt. Selleks kasutavad nad oma tagajalgasid, mis on suhteliselt suured ning kaetud hõredate karvadega.
 |
| Vee kohal toituvad veelendlased |
Suvised poegimiskolooniad teevad veelendlased tihti vanades puudes paiknevatesse õõnsustesse. Need on väiksemad kui tiigilendlastel, koosnedes enamasti 20-50 loomast.
 |
| Talvituvad veelendlane (all) ja tõmmulendlane (üleval) |
Veelendlane aegvenitusdetektoris:
Tõmmulendlane (Myotis brandtii) ja habelendlane (Myotis mystacinus)
Küünarvarre pikkus: 33-38 mm Tiibade siruulatus: 190-250 mm
Kehakaal: 5-7 g
Lennunahk: tumepruun
Selg: pruun, sageli kuldse läikega
Kõht: hallikas, kollaka varjundiga
Maksimaalne eluiga: 41 a.
Looduskaitse: II kategooria
Andmed käivad tõmmulendlase kohta, kuid mõlemad liigid on mõõtmetelt sarnased.
 |
| Habelendlane aknaluugi taga (F: J.M. Paulson) |
Tõmmulendlane (kaardil must) on Euroopas paiguti levinud liik. Teda võib kohata Kesk-Euroopast Kesk-Soomeni. Habelendlane (kaardil punane) asustab üldjoontes samu alasid, kuid on arvukam lõuna pool.
Eestis on mõlemad liigid haruldased, kuid habelendlane on tõmmu-lendlastest veel haruldasem.
Neid võib lendamas kohata parkides, metsades ja veekogude ümbruses. Talvituvad nad Eestis, seega on paiksed, ning kasutavad selleks sarnaselt teistele lendlastele sõjaväe kindlustus-rajatisi, maa-aluseid käike ja suuri keldreid.
 |
| Habelendlane (Foto: J.M Paulson) |
Tõmmu/habelendlane on väike nahkhiir, kellele on iseloomulik tume nägu ning suhteliselt pikad kõrvad. Vee- lendlasest eristub ta väikeste jalgade ja tumedama üldilme poolest.
 |
| Tõmmulendlane (Foto: A.V. Borissenko) |
Nattereri lendlane (Myotis nattereri)
Küünarvarre pikkus: 41-44 mmTiibade siruulatus: 245-300 mm
Kehakaal: 7-10 g
Lennunahk: roosakaspruun
Selg: hallikaspruun
Kõht: hallikasvalge
Maksimaalne eluiga: 21,5 a.
Looduskaitse: II kategooria
 |
| Nattereri lendlane (Foto: J. Svetlik) |
Nattereri lendlane on Euroopas laialt levinud nahkhiirelik, kelle levila ulatub Lõuna-Euroopast Lõuna-Soomeni. Eestis on ta hajusalt levinud, kuid vähearvukas nahkhiireliik. Nattereri lendlast on meil leitud peamiselt vanades metsades ja parkides. Poegimiskolooniad koosnevad neil tavaliselt 5-20 loomast.
Tegu on paikse liigiga, kuid talvitumas on teda leitud harva. Talvituspaikadest on teada suurte mõisakeldrite kasutamine talvel ning väiksemate keldrite kasutamine sügisel ja kevadel (nn. üleminekuvarjepaigad). Suurtes tehiskoobastes on nattereri lendlasi leitud vaid üksikutel juhtudel ning tõenäoliselt on suurem osa talvitusmispaikadest teadmata.
Hõbe-nahkhiir (Vespertilio murinus)
Tiibade siruulatus: 260-330 mm
Kehakaal: 10-15 g
Lennunahk: must
Selg: mustjaspruun heledate otstega
Kõht: kollakaspruun
Maksimaalne eluiga: 12 aastat
Looduskaitse: II kaitsekategooria
 |
| Hõbenahkhiir (Fotod: R.Kalda) |
Hõbe-nahkhiir on Kesk- ja Ida-Euroopas hajusalt levinud nahkhiireliik. Eestis on ta vähearvukas ning levinud paiguti mandriosas. Tegu on rändliigiga kelle pikim teada olev ränne Eestist on 1440 km (Alatskivilt Steyr'i, Põhja-Austrias).
Hõbe-nahkhiire toituimispaikadeks Eestis on metsalagendikud ning metsaäärsed veekogud ja nende ümbrus. Päevased varjekohad paiknevad senistel andmetel maamajades ja puuõõnsustes. Poegimiskoloonia koosneb tavaliselt 20-70 loomast.
