Kes on nahkhiired?

Nahkhiired moodustavad rohkem kui 1100 liigiga umbes viiendiku kõikidest imetajaliikidest. Rohkem liike kuulub vaid seltsi Närilised. Oma bioloogia poolest on nahkhiirte näol tegu ilmselt kõige mitmekesisema imetajate seltsiga. Nende hulka kuulub karnivoore (toituvad putukatest, kaladest, kahepaiksetest jm.), herbivoore (toituvad puuviljadest ja nektarist) ning verest toituvaid liike.

Nahkhiired on ainsad lennu- võimelised imetajad. Nende tiivad on moodustunud esijäseme sõrmede vahele kasvanud lennunahast ehk lennusest. Sellest tuleneb ka nende teaduslik nimi Chiroptera (kreeka k. cheir – käsi, pteron – tiib). Saba ja tagajäsemeid ühendab sabalennus, mis on samuti lendamisel vajalik.

Käsitiivalised on ülemaailmse levikuga. Nahkhiiri ei leidu vaid väga äärmuslike tingimustega paikades nagu polaaralad ja suured kõrbed. Kõige väiksemad nahkhiired kaaluvad vaid 1,5-2 grammi, suurimad aga üle 1 kilo. Tiibade siruulatus küünib neil üle 1,5 meetri.

Nahkhiired (üksikute eranditega) on öise eluviisiga, kuid ei ole pimedad nagu levinud eksiarvamus väidab. Vastupidi, enamus nahkhiiri näevad pimedas hästi ning osad liigid kasutavad seda meelt ka saagi püüdmisel. Eriti hästi on silmad arenenud suurkäsitiivaliste (Megachiroptera) hulka kuuluvatel liikidel.

Eestis on kindlaks tehtud 12 nahkhiireliigi esinemine, kes kõik kuuluvad looduskaitse II kaitsekategooriasse. Nende liikidega saad lähemalt tutvuda siin.

Kus nahkhiired talvel on?

Kuna kõik meie “lendhiired” toituvad lendavatest putukatest (erandina teiste seas võivad nii nattereri lendlane kui suurkõrv putukaid napsata ka pindadelt) ei jätku talvel neile toitu. Seetõttu ei ole suvise eluviisi jätkamine talvel võimalik. Toidupuudusest pääsemiseks on nahkhiired kohastunud ebasoodsa osa aastast tardunes (talveunes) veetma.

Talvituvad veelendlane (all) ja tõmmulendlane (üleval)

Selleks, et talv üle elada koguvad nahkhiired suvel endale nahavahele rasvavaru, mida talvel  energia saamiseks kasutada. Õigemini kogub suur osa nahkhiiri oma rasvavaru peamiselt sügise jooksul, kuna emastel loomadel kulub suvel palju energiat uue põlvkonna kasvatamisele (poegade imetamise tõttu on energiakulu suur ning ka toitumiseks jääv aeg väiksem).

Tardund iseloomustavad mitme-sugused füsioloogilised muutused - nahkhiirte kehatemperatuur alaneb, nende ainevahetuse kiirus väheneb, hingamise ning südamelöökide sagedus langevad. Kehatemperatuur alaneb niivõrd palju, et see on talveunes olles peaaegu sama mis ümbritseval keskkonnal. Väikese Põhja-Ameerikas elaval leetlendlase (Myotis lucifugus), kes on mõõtmetelt sarnane meie väikeste lendlastega, süda lööb talveunes olles vaid 20 korda minutis. Seevastu ärkvel olles lööb seeligikaudu  30 korda kiiremini (~600 korda minutis).

Nii nagu linnudki, jagunevad meie nahkhiired paikseteks- ja rändliikideks. Meie 12 nahkhiireliigist 7 jäävad talvituma siia ning 5 lendavad talveks madalamatel laiuskraadidel (lõuna pool) paiknevatele talvitumisaladele. Rändajate seas on nii meie pisimad nahkhiired - pargi-, kääbus- ja pügmee-nahkhiir kui ka meie suurim liik suurvidevlane. Lisaks eelnevatele rändavad mujale ka hõbe-nahkhiired.

Sarnaselt lindudele võivad nahkhiired rännata pikki vahemaid. Näiteks ulatub pikim kindlaks tehtud hõbe-nahkhiire ränne Eestist 1440 km kaugusele Austriasse ning Lätis püütud ja märgistatud pargi-nahkhiir on läbinud isegi 1905 km pikkuse vahemaa. Ränne toimub üksinda, rändesalkasid ei moodustu, ning ühe ööga võidakse rännata päris pikkasid vahemaid. Kuna nahkhiired on ööloomad, siis toimub ka ränne öösiti ning valgenedes peitutakse mõnda sobivasse varjepaika. Nahkhiirte ränne Eestist algab augusti kuu teisel poolel ning kestab laias laastus septembri lõpuni.

Talveunes veelendlased

Nagu juba öeldud jääb talveks Eestisse 7 liiki nahkhiiri. Siin talvituvad meie kõik lendase liigid, põhja-nahkhiir ja pruun-suurkõrv. Talvitumiseks kasutatakse peamiselt mitmesuguseid maaaluseid ruume. Kuna looduslikke koopaid leidub meil vähe ning needki on üsna väikesed, kasutataks talvitumiseks peamiselt mitmesuguseid inimtekkelisi ehitisi. Enamasti on nendeks vanad kaevandused ja muud suuremad inimese tehtud “koopad” ning keldrid. Oluline on, et seal püsiks talv läbi suhteliselt ühtlane ning soe temperatuur. Selle all on siin silmas peetud mõnda pluskraadi, kuigi mitmed nahkhiireliigid võivad talvitudes pikemat aega taluda ka miinuseid. Lisaks eelnevale võivad nahkhiired talvituda ka majade seinte vahel ja õõnsates puudes.

Talv on nahkhiirte jaoks kriitiline aeg, sest nende käekäik sõltub suve ja sügise jooksul kogutud energiavarust. Kuna talvel nahkhiirtel toitumisvõimalused puuduvad, siis rasvavaru enneaegsel otsalõppemisel loom hukub. Iga talveunest ärkaminesega kaasneb suur energiakulu (~80% talvitumisel kuluvast energiast kulub ärkamiste peale) ning sellega kahanevad ka šansid kevadeni vastu pidada. Seega on liigne häirimine talvitumise ajal nahkiirtele äärmiselt ebasoodne.

Et nahkhiirtele talvel võimalikult vähe kahju teha, tasub kõiksugu maaalustest kohtadest põnevate seikluste otsimine jätta suvesse. Talvel tuleb vanu kaevandusi ja muid maaaluseid käike vältida, kuna siis ei häirita seal talvituvaid nahkhiiri.