Teisipäev, 14. juuni 2011

Pruun-suurkõrvast

Pruun-suurkõrv (Foto: Jan Svetlik)
Kajalokatsioon, mida nahkhiired kasutavad pimedas saagi püüdmiseks ja orienteerumiseks, ei ole kõikides lennuolukordades ühtviisi efektiivne. Näiteks juhul kui objekt, mida vaadeldakse, asub taustale väga lähedal tekib palju segavaid kajasid, mis takistavad „selge pildi saamist“. Akustiliselt keerulistes olukordades, kus sonari eristusvõime on piiratud, võivad nahkhiired saagi püüdmiseks kasutada ka teisi meeli. 

Üheks selliseks liigiks keda saagi püüdmisel ka teised meeled abistavad on pruun-suurkõrv, ladinakeelse nimega Plecotus auritus. Selle nahkhiireliigi esindajad püüavad tihti saaki puude võrade ümber lennates ning võivad seal isegi paigallendu teha. Seal jahivad nad okste lähedal lendavaid või puulehtedele maandunud ööliblikaid ja kärbseid aga ka röövikuid ja ämblikke kes puu peal elavad. Et puulehtedele maandunud putukate, röövikute ja ämblike leidmiseks ei ole kajalokatsioon (sonar) eriti tõhus, siis kasutavad nad lisaks kajalokatsioonile ka nägemist ja kuulmist. Eelistatult teevadki nad saagi asukoha kindlaks kuulates saaklooma tekitatud krabinaid. Seetõttu on neile arenenud ka nii suured ja tundlikud kõrvad.

Sonar on pruunsuurkõrval vaikne – detektoriga kuuldav vaid 5 – 10 m kauguselt. Nüüd saab meie kodulehelt kuulata ka selle liigi lindistust.

1 kommentaar: