Keldrites talvituvad nahkhiired

Keldri seinal talvituv põhja-nahkhiir

Paikseks, ehk Eestis talvituvaks, peetakse meil 7 liiki - põhja-nahkhiir, pruun-suurkõrv, veelendlane, tiigilendlane, tõmmulendlane, habelendlane ja nattereri lendlane. Eelmisest aastast võib neile ehk lisada ka hõbe-nahkhiire, kes 2010/11 aastal end esmakordselt siin maal talvel ilmutas (lisaks võid lugeda siit).

Suurem osa meie paiksetest nahkhiireliikidest tavatsevad talvituda mitmesugustes suurtes koobastes, mida Eestis küll üsna vähe leidub. Väiksemal hulgal võib kõiki liike talvitumas leida ka suuremates mõisakeldrites, kuid seal koos talvituvate isendite arv on siiski hulga väiksem. Mõned liigid talvituvad üsna tihti aga ka õige inimeste külje all. Väikestes maakeldrites nimelt. Sellest, kuidas neid ära tunda, nüüd räägimegi.

Põhja-nahkhiirel on tume nägu

Põhja-nahkhiir on üks kahest meil väiksemates keldrites talvituvast liigist ning teda on teistest üsna kerge eristada. Talle on iseloomulik tume(mustjas) värvus ning tihti on ta seljal olevad karvad tipust heledamad ja jätavad natuke kuldse mulje. Kõhualune on tal seljast heledam, beežikas, kuid seda ei ole alati näha. Nägu ja kõrvad on põhja-nahkhiirel samuti musta värvi, nii nagu on seda ka ta jalad.

Talvituv suurkõrv on seinal rippudes rombja kujuga

Teine tavaline keldris-talvituja on suurkõrv, keda on samuti üsna lihtne ära tunda, kui ta just kusagile väga peitu pugenud ei ole. Tema selg on pruuni värvi ning kõhualune on pisut heledam. Seinal rippudes jätab ta keha üsna rombja mulje. Oma suured kõrvad pakib suurkõrv talveks enamasti tiibade alla kokku ning neid tavaliselt näha ei ole. Kaks väikest "sarve", mis pildil näha, on hoopiski kõrvakaaned ehk traagused. Vahel võib siiski juhtuda, et kõrvad (või ainult üks) on tiibade alt välja jäänud.

Paari sõnaga peab kirjutama ka sellest, mida teha, kui keldris talvituvat nahkhiirt kohata. Loomulikult võib teda natuke vaadata ja huvitavat külalist uudistada, aga mingil juhul ei tohi talvituvat nahkhiir puudutada. Katsumine võib looma ülesse äratada, see aga on kulutab asjatult talve üleelamiseks hädavahalikku energiavaru. Üldiselt, mida vähem talle tähelepanu pöörata, seda parem. Kindlasti ei tasuks ka keldri ust lahti unustada, kuna siis võib keldris minna liiga külmaks ja loom peab endale mõne muu paiga otsima. Selle pärast, et ta sealt enam välja ei saa muretseda pole tarvis. Nahkhiirtele piisab imetillukestest pragudest, et keldrisse pääseda.

Nahkhiirte talvitumisest saad lisaks lugeda ka siit (lehekülje lõpu pool).

Konverents "Inimmõju Tallinna keskkonnale VI"

Meie posterid

8. detsembril toimus Tallinna Botaanikaaias linnaökoloogia ja linnakorralduse valdkonnaga tegelevatele ja kokku puutuvatele teadlastele, ametnikele, spetsialistidele ning tudengitele suunatud konverents "Inimmõju Tallinna keskkonnale VI". Seal osalesime meiegi. Konverentsi puhul anti välja ka samanimeline artiklikogumik, mille sisusse panustasime omalt poolt kahe kirjatükiga. Esimeses neist "Tallinna nahkhiirte levik ja mitmekesisus" võtsime kokku kõik kätte saadavad andmed Tallinnas esinevate nahkhiireliikide ning nende leviku kohta. Teises, "Nahkhiirte talvitumine ja kevadine elupaigakasutus Astangul", anname lühiülevaate meie poolt Astangu piirkonnas läbiviidud uuringust, mille eesmärgiks oli selgeks teha, kui suurt ala nahkhiired peale talvitumist Astangul lendamiseks kasutavad.

Konverentsil esinesime ka Astangut puudutava suulise ettekandega (Triinu) ja nahkhiirte levikut Tallinnas tutvustava stendiga.

Kokkuvõttes oli väga huvitav konverents. Täname korraldajaid Säästva Eesti Instituuti ja Tallinna Botaanikaaeda.

Meie poolt esitatud artikleid saate lugeda järgnevatelt linkidelt:
Nahkhiirte levik ja mitmekesisus Tallinnas
Nahkhiirte talvitumine ja kevadine elupaigakasutus Astangul

Magama

Ongi kätte jõudnud öökülmad ja need nahkhiired, kes talveks meile jäävad, on leidnud endale varjepaigad. Talvituspaigaks võivad olla mitmesugused maa-alused ruumid, näiteks keldrid või sõjaväerajatised, kuid mõni nahkhiir võib pugeda ka maja seina vahele talvituma. Kui leiate talvel keldrist magava nahkhiire, siis laske tal rahus und jätkata. Nahkhiired on pisikesed loomad, kes peavad terve talve söömata hakkama saama. Nad langetavad oma hingamisrütmi ja südamelöögisagedust, et energiat säästa. Talvituva nahkhiire kehatemperatuur on keldri sisetemperatuuriga samal tasemel. Oluline on, et maakeldris püsiks läbi talve temperatuur plussis. Lühikese aja miinuskraade elab nahkhiir üle, kuid pikemat perioodi alla nulli temperatuuri nad ei talu. Nahkhiirele hea talvitumistemperatuur on umbes 5-7 kraadi. Kui keldris on liiga soe, üle kümne kraadi, siis nahkhiired sinna talvituma ei tule. Nahkhiired suudavad inimesega hästi toime tulla. See tähendab seda, et tihti talvitub mõni põhja-nahkhiir või suurkõrv sellises maakeldris, kust pererahvas käib kartulit või hoidiseid võtmas. Nii kaua kui inimene keldrisse püsivalt tuld põlema ei jäta või nahkhiirt katsuma ei hakka, magab nahkhiir oma und rahulikult edasi. Kui nahkhiirt aga katsuda, siis ärkab ta üles. Talveunest ärkamine võtab üsna kaua aega ja loom kulutab selle protsessi ajal palju energiat. Kui talve jooksul teda häiritakse liiga palju, võivad energiavarud enne kevade saabumist otsa saada ja nahkhiir võib hukkuda. Seega on oluline, et inimene ahkhiirt meelega ei hakkaks üles äratama. Tihti jääb keldriomanikule hoopis märkamata, et tema kedris on allüürnikud. Nahkhiir võib pugeda kitsastesse pragudesse või olla mõnikord üsna keldriseina värvi mões varjulisemas nurgas. Nii ei panegi looma esmapilgul tähele. Kui aga olete nahkhiirt märganud, on põnev üritada määrata, mis liigiga tegu on. Selliseid nahkhiireliike, kes talvel meile jäävad, on üsna mitu. Meie lehelt leiate pilte, mis aitavad teil loomakest määrata. Meeles peab pidama, et nahkhiirt peaks häirima selle tegevuse juures nii vähe kui võimalik. Häirida võib ka taskulambiga valgustamie liiga lähedalt või liiga pikalt.

Kutsume teid üles meile teada andma, kui leiate talvituva nahkhiire. Saatke meile kiri, kus mainite ära talvitupaiga asukoha, millise talvituspaigaga on tegemist, mitut looma nägite ning millise liigiga võiks tegemist olla. Võimalusel võib magavast nahkhiirest ka pildi teha. Ärge tehke loomast välguga mitmeid pilte. Välgu kasutamine häirib nahkhiirt. Kui saadate meile pildi, saame aidata nahkhiireliigi määramisel. Teie antud väärtuslik info kantakse keskkonnaregistrisse, nii saame täiedada nahkhiirte talvitupaikade andmebaasi. Teie abiga saame olulist infot selle kohta, kus ja millised nahkhiireliigid talvituvad.

Harjutuseks lugege kokku, mitu nahkhiirt leiate allolevaltelt piltidelt. Saate proovida ka nahkhiirte määramist. Tegemist on ühe nahkhiirte talvituspaigaga Lätis.

Nahkhiired Viru Folgil

Teist aastat järjest on hea meel teatada, et Viru Folk on otsustanud osa oma keskkonnaprogrammist pühendada nahkhiirtele. Plaan on sama mis eelmiselgi aastal, rääkida juttu nahkhiirte varjulisest ja salapärasest elust ning kuulata nahkhiiredetektori abil, millised nahkhiired festivali melust hoolimata Käsmu vahel ja lähiümbruses oma öiseid asjaajamisi ajavad.

Retked toimuvad reedel ja laupäeval algusega 23:00 Neeme tee metsaparklas paikneva Keskkonnabussi juurest.

Kõik sel nädalvahetusel Käsmu  muusika- ja keskkonnaprgrammi nautima!

Meisterdamine ja öised nahkhiired

Vaade ühele Luke mõisa tiikidest

16. juulil toimus Tartu lähistel Luke mõisas tore perepäev mille teemaks olid nahkhiired.  Osalenuid oli palju ning kõigil tundus lõbus ning huvitav olevat. Jagame teiega mõningaid pilte toimunust.

Luke mõisa park on nahkhiirtele elamiseks väga mõnus koht. Leidub nii vanu puid kui ka mitu tiiki. Pildil olevate tiikide kohal näitasid end õhtu jooksul lendamas põhja- ja pargi-nahkhiired, veelendlased ja suurvidevlased. 

Nahkhiiri valmis nii keerukamaid kui lihtsamaid

Enne nahkhiirte välja lendamist oli aga igaühel võimalus oma kätega endale isiklik nahkhiir valmis meisterdada. Huvilisi oli palju.

Näitus puude vahel

Kel nahkhiir valmis, võis jalutada pargipuude vahel jalutada ning uurida nahkhiireteemalist näitust. Hiljem võis kuulda ka loengut.

Nahkhiirte avastusretk Luke mõisas

Laupäeval  16. juulil kutsume kõiki nahkhiirtehuvilisi Luke mõisa nahkhiirtega tutvuma. Programm algab kell 21.00. Enne öisele retkele minekut meisterdame, vaatame filmi  ja tutvume nahkhiirte eluga. Luke mõis asub Tartumaal (Vaata kaarti siit) ning sealses pargi elab mitut erinevat liiki nahkhiiri, nii et üritus tõotab tulla väga põnev.

Õhtut aitavad läbi viia  VVV SA  ja MTÜ Suurkõrv. Retke juhivad Oliver Kalda ja Triinu Tõrv. Üritus on Tasuta. Tule kogu perega. 

Toetab SA KIK.

 

Ürituse ajal on avatud Luke mõisa kärnerimaja kohvik.

Lisainfo telefonil 50 88 359 või info@lukemois.ee ja www.lukemois.ee.

Pruun-suurkõrvast

Pruun-suurkõrv (Foto: Jan Svetlik)

Kajalokatsioon, mida nahkhiired kasutavad pimedas saagi püüdmiseks ja orienteerumiseks, ei ole kõikides lennuolukordades ühtviisi efektiivne. Näiteks juhul kui objekt, mida vaadeldakse, asub taustale väga lähedal tekib palju segavaid kajasid, mis takistavad „selge pildi saamist“. Akustiliselt keerulistes olukordades, kus sonari eristusvõime on piiratud, võivad nahkhiired saagi püüdmiseks kasutada ka teisi meeli. 

Üheks selliseks liigiks keda saagi püüdmisel ka teised meeled abistavad on pruun-suurkõrv, ladinakeelse nimega Plecotus auritus. Selle nahkhiireliigi esindajad püüavad tihti saaki puude võrade ümber lennates ning võivad seal isegi paigallendu teha. Seal jahivad nad okste lähedal lendavaid või puulehtedele maandunud ööliblikaid ja kärbseid aga ka röövikuid ja ämblikke kes puu peal elavad. Et puulehtedele maandunud putukate, röövikute ja ämblike leidmiseks ei ole kajalokatsioon (sonar) eriti tõhus, siis kasutavad nad lisaks kajalokatsioonile ka nägemist ja kuulmist. Eelistatult teevadki nad saagi asukoha kindlaks kuulates saaklooma tekitatud krabinaid. Seetõttu on neile arenenud ka nii suured ja tundlikud kõrvad.

Sonar on pruunsuurkõrval vaikne – detektoriga kuuldav vaid 5 – 10 m kauguselt. Nüüd saab meie kodulehelt kuulata ka selle liigi lindistust.